Käesolev mõtisklus on järg minu artiklile „Lahutuste põhjustest pikaajalistes suhetes“. Arutlen selle teema üle, kuna minu eakaaslased, kes on olnud keskmiselt koos kümme või rohkem aastat, on hakanud järjest lahutama. Mul on 10-aastane tütar ja abikaasa, kellega olen 18 aastat koos olnud. Sellest kuskil 7 aastat oleme elanud sellises suhtes, mida nimetan laiendatud monogaamiaks. Oli nagu suhte uus sünd. See tähendab seda, et fookuses on minu ja mu abikaasa põhisuhe ja selle lähedus, kuid teades, et inimene ei ole loomult monogaamne, siis on meie suhte piirid laiemad (vabamad) tavalisest monogaamsest suhtest.
Ühel loodusrännakul satuvad kõrvuti kõndima kaks meest. Umbes sama vanad. Ühel lõppes just pikaajaline abielu, teisel on käsil üsna värske suhe selle õitsevas faasis, kus on potentsiaal abiellumiseks. Suhtes olev mees pärib teiselt ettevaatlikult, kas ta kahetseb, et üldse abiellus. Viimane vastab: „Ma ei kahetse midagi – oli ka palju toredaid aegu, meil sündisid imetoredad lapsed. Kui oleksin ette teadnud, et suhtes toimub lahutus teatud aastate pärast, oleksin ikkagi selle reisi temaga ette võtnud.“
Nii pidas lahutatud mees lugu sellest, mida ta oli kogenud selles elus abielu näol. Olenemata sellest, et abielu lõppes.Võib-olla oli lõpus ka raskemaid aegu. Ta pidas kõiki oma kogemusi väärtuslikuks – sest hing arenes läbi nende. Olenemata raskematest aegadest suutis ta heita pilgu kogu suhtele, mitte ainult lõpuaegadele. Miski, mis algab, alati ka lõpeb. Ja seda varem või hiljem ning mistahes põhjustel. Miski sosistab tema kõrvadesse: „Võta sellest abielust kaasa head mälestused; raskematest kogemustest see osa, mille võrra teadlikumaks said. Ole tänulik kogetu eest.“
Lahutustega kaasnevad tihtipeale vaimsed ärkamised. Lahutus on tohutu potentsiaal vaimseks arenguks. Inimesele ulatatakse kuldkandikul kätte võimalus ennast analüüsida; sukelduda omaenda põhja, et näha, mis on sügavamates kihtides mõjutamas. On võimalus uurida, kuidas ta üksi iseendaga hakkama saab; mis rolli on ta ise kandnud suhetes oma lähedastega. Võimalus on saavutada kontakt oma seni varjul olnud endaga – ükskõik, mis seal siis varjul ka pole. Kui seal on midagi sellist, millega rahul ei ole, siis saab teadlikult midagi ette võtta. On võimalus tunnetada ja avastada, mis tegelikult meeldib ja mis mitte. Inimene võib jõuda näiteks selgusele, et mingites olukordades oleks ta võinud käituda suhtes teisiti. Ta saab seda tarkust edaspidises elus kasutada. Mingis olukorras võib ta avastada, et suutis jääda endale kindlaks; suutis ennast õigel ajal kehtestada. Lahutus peaks olema protsess, kus inimene läheneb iseenesele. Kui inimene lahutab, peaks ta kindlasti võtma aega, et iseendaga tõtt vaadata. Kui ta seda ei tee, siis kingib Universum tõenäoliselt sarnased situatsioonid elus uuesti. Naine, kes saab oma mehelt peksa, saab suure tõenäosusega peksa ka järgmises suhtes, kui ta endaga vahepeal ei tegele. Ilmselt sai ta juba oma lapsepõlvekodus peksa. Nii karm, kui see ka kõrvalt vaadates ei tundu – ta leiab oma energiaga need rusikavennad üles.
Lahutus ei ole oma olemuselt ei positiivne ega negatiivne kogemus. Oma olemuselt on lahutus lihtsalt kogemus. Iga inimene näeb lahutust väga erinevalt – tulenevalt oma sisemaailmast.
Lahutav inimene ütles, et kuigi tegemist on tema jaoks valusa leinaprotsessiga, siis on ta hakanud nägema ka positiivseid asju, mis saavad eksisteerida siis, kui enam paarina koos ei ole. Kui inimesed on suhtes, siis suhtes austatakse teineteise piire. Sellised piirid võiksid olla looduslikult juba sarnased. Lahku minnes võib inimene taibata, et ta saab teha nüüd midagi sellist, mida päriselt on pikalt soovinud – paarisuhtes seda võimalust piiride tõttu aga polnud, sest ta pidi partneriga arvestama.
Kaks inimest, kes lähevad lahku, ei ole suhtes läbikukkunud. Nad on lihtsalt inimesed, kellel mingi etapp elus lõpeb ühel või teisel põhjusel. Minu arvates ei ole sellel, mida pidada õnnestunud suhteks, objektiivset mõõdet. Su suhe oli õnnestunud siis, kui sina selles väärtust nägid. Väärtust võib näha nii toredas koos veedetud ajas kui raskuste kaudu omandatud õppetundides; ja veel milleski muus... Üks paariline võis näha suhet enda elu jaoks väga väärtuslikuna, teine üldse mitte.
On täiesti normaalne, et inimesed ei ole kõikides asjades alati samal meelel – esinevad erimeelsused. Pigem on muremärgiks see, kui partner on alati kõiges sinuga samal arvamusel – kas ta ikka julgeb olla sinu ees autentne... Pikaajalises suhtes võib esineda palju erimeelsusi erineva kaaluga küsimustes. Erimeelsused lahendatakse tavaliselt näiteks kompromissiga või võidaksegi jääda eri arvamustele vähem tähtsamates küsimustes. Peale võib jääda ka seekord näiteks ühe partneri ettepanek, sest teise partneri jaoks pole konkreetne küsimus nii olulise kaaluga (annab järgi) – n-ö tark on valida oma „lahinguid“. Lahutuse kontekstis tuleb küsida, et kas see väärtus, milles eri meelt ollakse, on olulisem, kui edasi koos paarina olla. Mõnikord ongi olulisem, mõnikord ei ole. See ei ole kellegi teise hinnata – piisab, kui selline väärtus on olulisem juba ühele osapoolele. Paarisuhtes ei saa olla üks inimene.
Lahutamisel on süüdistamine asjatu. Kahel tegevusel, süüdistamisel ja põhjus-tagajärje tuvastamisel on tohutult suur energeetiline vahe. Põhjustest ja tagajärgedest aru saades muutub inimene teadlikumaks. Põhjus-tagajärg ahelas tuleks uurida mitmeid lülisid tagasi. Inimene saab järgmisel korral teha teadliku valiku oma käitumises, sisemaailmas, et sellist tagajärge tema jaoks enam ei saabuks. Kes oma suhtest ei õpi, saab tõenäoliselt uue suhte näol võimaluse samadeks õppetundideks. Süüdistamine on emotsionaalsesse ohvrirolli astumine, mil inimene kaotab kõige rohkem iseenda eluenergiat. Kui inimene valib süüdistamise, siis tal on oht sattuda madalavibratsioonilisse rattasse, millest enam kergesti välja ei saa. Tal on oht jääda ennast kordama – tõmbab endale järjest enam sedalaadi energiat ligi. Siis loob ta uusi olukordi, et juba laiemates valdkondades ohver olla. Tal on oht saada kibestunuks.
Millistest olukordadest oleks tõenäolisem välja tulla lahutamata?
Ebaefektiivsete probleemilahendusoskuste tõttu lahutavad paljud paarid, kuid suhtel võib olla lootust. Suhted on lõppenud ka siis, kui armastus on olemas, hoolimine on olemas, kuid paaride omavaheline suhtlemisoskus on puudulik. Inimesed ei oska erinevatele olukordadele elus adekvaatselt reageerida (näiteks karjutakse, sildistatakse negatiivselt). Puudulik suhtlemisoskus lõhub mõlemaid partnereid – nii otsustataksegi lahku minna.
Suhtlemise puhul tuleb järgida teatud käitumuslikke viise, mille puhul inimene saab oma tegelikke mõtteid väljendada, kuid keskkonnas viibivaid inimesi kahjustamata viisil. Inimene õpib käitumuslikult ära meetodid, kuidas suhtlemisel nii iseendaga kui teistega arvestada. Ta juurutab need meetodid endale käitumuslikult sisse – ühel hetkel tuleb tõenäoliselt ka sisemus järgi. Käitumuslikust harjumusest tekib sisemine muutus. Käitumist on minu tunnetuse järgi võimalik esialgu lihtsam kontrollida, kui et kohe jõuda sisemiste muutusteni.
Kui mõlemal partneril on soov suhet parandada, siis näiteks terapeut teab konkreetseid käitumisjuhiseid, kuidas mingis konkreetse suhte tüüpilises probleemolukorras ohutult reageerida. Või veel parem – et sellist probleemolukorda üldse ei tekiks.
Eelduseks on, et mõlemal partneril on soov suhet parandada ja nad on valmis reaalselt panustama, ning arvestades, et see kõik võtab aega. Kui su partner ei ole nõus suhet parandama, siis kuskile maale võib teda inspireerida, kuid mitte tagant sundida. Sinul on aga vabadus otsutada, kas soovid selle partneriga edasi suhtes olla. Ja kui sa ise ei soovi muutuste jaoks panustada, siis partneril on samuti vabadus otsustada, kas ta soovib sinuga suhtes edasi olla. Kõik see nõuab aega ja pingutust – kuid progress on võimalik.
Kui lähedus on saanud suhtes kannatada, siis ka seda on võimalik kuskilt maalt veel taastada. Pikaajalises suhtes on täiesti normaalne, et mingitel aegadel ollakse lähedasemad, mingitel aegadel vähem lähedasemad. Üldiselt muutub see orgaaniliselt – lähedasem, vähem lähedasem, siis jälle lähedasem jne. Lähedus võib hiilida ära salamisi, aeglaselt. Tasub endalt aeg-ajalt küsida: „Kas olen oma partneriga piisavalt lähedane?“ Kui pole, siis tasub midagi kahekesi koos ette võtta (toredad uued kogemused koos); rääkida südamest südamesse; taastada samm-sammult füüsilist lähedust. Astuda vähem lähedastest sammudest ettevaatlikult järjest lähedasemate poole. Liiga suur hüpe võib tekitada hoopis vastumeelsust. Toimetada täpselt sisetunde järgi – samm-sammu haaval, et ei tekiks kellelgi pealepressituse tunnet. Eriti kehtib minu sisetunde kohaselt naisterahvaste puhul seksiga seonduvalt – kui puudub piisav vaimne, emotsionaalne lähedus mehega, siis seks ja füüsilised puudutused võivad mõjuda hoopis eemaletõukavalt. Ka meeste jaoks on vaimne, emotsionaalne lähedus olulised, kuid mulle tundub, et nende jaoks võib vahekord olla teinekord hoopis heaks stardipakuks vaimse, emotsionaalse läheduse poole. Inimesed on aga erinevad – igas suhtes olevad inimesed peavad ise tunnetama, kuidas neil täpselt on.
Tean olukordi, kus pikaajalises suhtes on naise jaoks lähedus ära kadunud, sest ta ei tunne majapidamises ja laste kasvatamises, et tegemist on mehe ja naise piisava koostööga. Kui kodus on kasvamas väikesed lapsed, siis on naise jaoks samamoodi tegemist väsitava tööpäevaga. Ta jälgib lapsi pidevalt ja hoolitseb nende eest – see võtab palju energiat. Ka siis, kui on ainult üks laps. Mehel on samamoodi tööpäev reeglina kuskil kodust väljas. Tööpäevade lõpuks on mõlemad väsinud, kuid tööpäevad kestavad edasi, sest kodus on lapsed ja majapidamine. Nüüd algab õhtul kõik jälle nullist. Mehel on üks eelis – ta saab keskkondasid päeva jooksul vahetada (töö ja kodu). Vaimselt on reeglina raskem sellel inimesel, kes on kogu päeva samas keskkonnas – kellel puudub vaheldus. Aga jällegi – kõik oleneb igast konkreetsest inimesest. Inimesed on erinevad.
Paljud naised tunnevad, et nad on kodumajapidamises liiga üksi jäetud. Nad ei julge mehelt abi küsida, sest muidu hakkavad ennast perenaistena vähem väärtuslikuks pidama (tulenevalt ühiskondlikest uskumustest naiste kohta). Võib-olla kardavad naised, et mees jätab maha. Niisiis – üksi pressitakse edasi, stiilis „üks kõigi eest“. Mõni naine küsibki abi, aga mees sellegipoolest ei panusta piisavalt kodumajapidamisse. Siis jääb naine hammasrataste vahele. Ta pingutab, kuid samas kasvab trots mehe vastu – kaob lähedus, kaob isu mehega vahekorras olla. Kui mees nüüd naisega seksida tahab (mees teeb katse läheduse loomiseks), siis ta võib üldiselt sellest ainult unistada. Aga on ka selliseid naisi, kes oma „abielukohust“ täidavad ning seksivad tundetult või laua vastumeelselt. Trots ja vastumeelsus mehe osas sel juhul aeglaselt, aga kindlalt kasvab. Sellisel juhul algab läheduse taastamine pihta sellest, kui ka mees oma abikäe kodus ulatab.
Aga naised ei ole siin ohvrid. Kodumajapidamise reeglid on arukas paika panna kohe kooselu alguses, mitte võtta naisel kõike enda õlule, et mehel oleks mulje, et tegemist on „ideaalse“ naisega. Ma tegin ise selle vea automaaselt suhte alguses; ise astusin sinna ämbrisse – kus lausa ei lubanud mehel tema enda nõusidki pesta (soovisin siiralt olla „parim“ naine). Võtsin üle enamik kodused kohustused. Käisin samal ajal nii tööl kui ülikoolis – kurnasin ennast ära. Peagi aga taipasin, et kui selline saabki suhe olema, ja kui ühel hetkel veel lapsed tulevad, siis ma pikalt ei jaksaks sellist elu elada. Võtsin julguse kokku ja viisime läbi ausa vestluse. Mu mees ütles, et ta lööb hea meelega kodumajapidamises kaasa – et olin ju ise tal keelanud. Meil see asi lahenes. Tean sarnast olukorda, kus lahutav mees tunnistas oma naisele, et ta muutuski naise poolt kohustuste ülevõtmise tõttu mugavaks ja laisaks koduses majapidamises.
Oma tütrele kunagi soovitan, et soovi korral hakata lapsi tegema alles siis, kui on mõnda aega koos juba elatud – on näha, et mõlemad faktiliselt panustavad kodusse. Tänapäeval käivad reeglina kõik tööl – nii naised kui mehed. See ei ole enam mehe jaoks n-ö vabandus, et ta käib tööl. Naised käivad samuti tööl. Nemad on samuti õhtuks väsinud. On normaalne, et mõlemad sel juhul panustavad ka kodusse. Kui mees juba ilma lasteta kodusse ei panusta, siis laste sündides jääb naine tõenäoliselt majapidamisega üksi. See on naiselik tarkus – valida endale kodust lugupidav ja lapsi hoidev mees. Nendel naistel, kellel on kodust lugupidav ja lapsi hoidev mees, jääb energiat olla naiselikus energias. See naine pole koormatud, kurnatud. Ta särab sisemiselt. Naine saab olla see jumalanna, selles naiselikus energias, milles ta jagab oma mehele ja lastele küllust.
Naised saavad palju ise reguleerida, kui palju nad majapidamisse panustavad või ei panusta. Naiselik tarkus on oma aega planeerida nii, et jääb aega ka enda jaoks pere kõrvalt. Kodu planeerimisel saavad partnerid koos reguleerida, kui palju nad kodumajapidamisse aega panustada soovivad – mida suurem on elamine ja rohkem asju, seda kauem aega nende korrashoiule läheb. Mida rohkem on lapsi, seda rohkem aega päevast lastele läheb. Ja seda ei ütle ma mingi alatooniga. Mõnes peres on viis last ja neile sobib see väga hästi. Nad saavadki kenasti hakkama. Inimesed on erinevad. Mõned kohe ongi nagu paljude laste vanemateks loodud – kõigil silmad säravad, lapsed annavad palju energiat. Aga paljudel see siiski nii ei ole.
Mulle tunnetuslikult tundub, et lähedust on tõenäolisemalt võimalik taastada, kui partneri tegevuste vastu on endiselt mingi huvi; kui partnerid näitavad teineteise osas teatud emotsioone (kasvõi siis, kui on veel kaklemise faas). Minu meelest on lähedus üsna lootusetult kadunud, kui su partneril on sinust täiesti ükskõik; ta oli enne sinuga emotsionaalne (tõenäoliselt ka pahane), aga nüüd on neutraalne. Ta ei püüa enam probleeme lahendada. Rääkimise püüe on asendunud vaikusega. Temas on käinud mingi klikk. Ta elab kui omas maailmas. Ta kõnnib sinust mööda, nagu sind poleks olemas. Kui sa küsid temalt midagi, siis ta võib ka vastata (ka viisakalt), aga see energia oleks nagu kuskilt teisest ruumist – ta pole sinuga suhtlemise ajal enam vaimselt kohal. Ta on teie osas alla andnud. Ta asub tõenäoliselt kuskil vaimses vahepeatuses enne teie lõplikku lõppu ja enne uue eluetapi algust.
Minu meelest on abielu raskem „päästa“, kui partnerid on kasvanud lahku ja neil on tekkinud erinevad väärtused elus. Näiteks võivad sellisteks kaalukateks väärtusteks olla erinevad religioossed veendumused; üks soovib elada maalähedaselt, teine kogeda suurlinnaelu; üks armastab suitsetada ja juua alkoholi, teisele on selline elustiil muutunud vastumeelseks; üks soovib elada minimalismis, teine luksuses; üks soovib lapsi, teine ei soovi; üks on muutunud spirituaalseks, teine eitab kõike, mida teadus pole veel tõendanud; üks on pühendunud keskkonnasõbralikule eluviisile, teine seda ei järgi; üks soovib maailma avastada koos reisides, teine soovib ainult kodus olla jne. Inimesed arenevadki edasi – neil tekib vajadus saada erinevaid kogemusi oma hinge arenguks. See on lihtsalt elu loomulik käik – keegi pole milleski süüdi. Jällegi – mingil määral on võimalik vastastikku teineteist leebelt inspireerida, kuid peale pressida ei tohiks, ja tuleks aktsepteerida, kui partner sinuga samas kohas selles ei asu. Lahkuminek sõltub sellest, kui olulisel kohal tekkinud uus väärtus asub. Enne lahkuminekut on alati võimalik kaaluda veel erinevaid lahendusi. Kui üks soovib kogeda reisimist ja teine mitte, siis võib-olla üks lubab teisel üksi reisida, teine lubab teisel kodus olla; aeg-ajalt käiakse ka koos reisil. Aga see ei pruugi toimida... Kui üks soovib elada linnas, teine maal, siis võib-olla on lahenduseks suvila maal, kus maalähedane inimene saab ennast regulaarselt laadimas käia jne.
Teinekord ei olegi suhtega midagi otseselt pahasti – inimesel tekib tugev sisetunne, et suhe on ennast lihtsalt igast küljest ammendanud. Siis ongi suhe sisuliselt läbi. Sellel ei olegi mingit maist loogilist põhjendust. Hing tunneb ära, et enne siia kehastumist sõlmitud hingeleping on lõppenud. Osalised on saanud suhtest selle, mida nad tulid saama. Suhtesse edasine jäämine on sel juhul äratundjale kui vägivald enda vastu. Hing ei saa oma arengus edasi minna – jääb toppama. Võib tekkida tülpimus, üleküllus. Suhtesse edasi jäämise korral on tunne, et suhe on lõputu kordussaade. See võib juhtuda näiteks siis, kui inimesel pole kedagi teist väljaspool suhet silmapiiril.
Nüüd, seda sisemist äratundmist ei tohiks segamini ajada olukorraga, kus samal ajal on tekkinud armumine kellessegi väljaspool suhet. Sel hetkel on ajukeemia selline, kus tahakski ainult uue inimesega koos aega veeta, kellesse armunud oled. Uus inimene võib tunduda selle paari kuu kuni paari aasta jooksul siis SEE ÕIGE. Ja kuna on soov olla ainult selle inimesega, kellesse armunud oled, võib tekkida automaatselt tunne, et seni kestnud suhe on ennast ammendanud. Tegemist võib olla petliku olukorraga. Armuda võime ka inimestesse, kelle omadustest me midagi ei tea. Juba varsti võib selguda, et armumine läheb päevapealt üle ja suhte jaoks sobivust pole (näiteks on väga erinevad suhtepiirid, liiga erinevad väärtused jms).
Ja samas... Pole välistatud, et tõeline suhte ammendumine toimub samal ajal, kui armumine. Sisemise selguse jaoks soovitan anda põhisuhtele aega, kuni armumisfaas üle läheb. Pole ka välistatud, et kui armume suhte ajal kellessegi väljaspool suhet – et armumisest kujunebki armastus ja inimesed on teineteise jaoks vägagi sobivad suhteks. Seda võib olla raske aktsepteerida, võib tunduda isegi ebaõiglane... Aga elu on selline.
Kas üksnes laste pärast peaks kokku jääma?
Kui abikaasad on oma suhtes õnnetud, rahulolematud, siis ei maksa loota, et lapsed sellest osa ei saa. Näiteks meenutas üks täiskasvanud mees kodust olukorda oma lapsepõlves. Vanemad käitusid laste ees, nagu kõik oleks hästi. Ometi ta lapsena teadis, et vanemad läksid eraldi tuppa tülitsema. Ta tajus, nägi vanemate pingeid. Ja see vanematepoolne varjamine, eitamine pingeolukorrast mõjus omakorda paraja psühhoterrorina. See paneb lapse tegelikult kahtlema omaenda maailmatajus – ta näeb, et midagi on korrast ära, aga seda eitatakse. Tal väheneb eneseusaldus. Vanemate sooviks oli ilmselt last kaitsta – et laps ei näeks pealt tülitsemist – lapsele mõjus see aga paraja terrorina.
Lahutamiste käigus saab kindlasti vähemal või rohkemal määral kannatada laste stabiilsus ja turvalisustunne. See hakkab puudutama tulevikus tõenäoliselt lapse enda suhteid vähemal või rohkemal määral. Üks lahutav inimene ütles, et tema vanemad lahutasid, kui ta oli teatud vanuses laps. Nüüd on tema enda laps samas vanuses – ja nüüd lahutab tema. Ta ütles, et kuna ta lapsena ei kogenud kuskilt maalt enam kahe vanemaga kooselu, siis alates teatud maalt on tal sisemiselt keeruline edasi ette kujutada, kui partnerid jätkaksid endiselt koos.
Kui on vähegi võimalik, siis püüaksin anda omalt poolt kõik, et paarisuhe korda saada. Nii iseenda kui laste pärast. Lapsed on oma vanemate poolt väga mõjutatavad. Kui vanem on õnnetu, siis saab sellest osa ka laps. Kui vanemad on ebatervete probleemislahendusoskustega, siis imab need endasse svammina ka laps. Kuigi lastele on oluline stabiilsus ja turvalisus, siis tülitsevad ja õnnetud vanemad võivad lapsele rohkem kahju teha, kui lahkuminek. Laps võib saada niimoodi eluks palju ennast ja teisi kahjustavaid käitumismalle.
Kõige halvem variant on minu arvates jääda õnnetusse suhtesse puhtalt laste pärast. Inimesed peaksid olema suhtes siis, kui nad soovivad selles suhtes olla iseenda õnne pärast. Veelgi hullem oleks lapsele mõista anda: „Olen/olin selle hulluga suhtes üksnes sinu pärast.“ Siis tunneks laps ennast süüdi, vastutavana vanemate ebaõnnes. Et kui poleks last, siis poleks ka vanem pidanud olema õnnetus suhtes. Ühtlasi paneb see lapsele tohutu koorma – „vanemad on minu jaoks ohverdanud oma õnne – pean oma elus nüüd eriti edukas olema, et neile seda kuidagi heastada“. Laps võib niimoodi lahku minna autentsest endast, püüdes olla vanemate meele järele. Laps on õnnelik eelkõige siis, kui vanem on õnnelik. Kui soovid oma lapse jaoks midagi ära teha, siis leia tee oma sisemise õnne, rahuloluni – võib-olla on see võimalik suhtes, võib-olla lahku minnes. Suhted lõpevad erinevatel põhjustel – kõik abielud ei vaja iga hinna eest säilitamist.
Kuna lahutuse teema on pikk, siis järgmises artiklis soovin kirjutada sellest, et alati ei pea vaimse arengu indikaatoriks olema lahutus – ennast on võimalik märgata ja arendada ka juba enne. Samuti puudutan järgnevates lahutusega seotud artiklites petmistega seonduvat teemat – mis võib suhtest saada; millised võivad olla kõikide osapoolte tunded jne.
Armastusega
Kristel Põld
Комментарии